UrveTänase loo kangelane on Urve, kes jagab oma kogemust sellest, kuidas väike kiluvõileib ta paleo ree pealt maha lükkas ja kuidas ta sinna tagasi sai. Urve enda sõnadega:

„Olles olnud täpselt aasta ja kolm kuud korralik paleotaja olin kaotanud 22kg ja lubanud endale, et ei soovi olla enam paks nagu pall ja haige. Siiski libastusin ja ühe väikese kiluvõileiva pärast oleksin kogu oma edu ära nullinud. Jah, ühest kiluleivast sai eneselegi märkamatult kuus ja ühest koogitükist viis. Kadunud oli kogu mu järjekindlus ja asemele tuli söömahullus.

Pärast iga patustamist lubasin enesele, et homsest on jälle kõik korras. See „homsest“ venis kuue kuu pikkuseks ja tõi tagasi 10 kilogrammi tigedat pekki. Tagasi tulid ka kannalõhed ja valutavad liigesed, kõrvetistest rääkimata. Olin oma tervisega peaaegu alguses tagasi.

Oi, ma olin enda peale kuri! Kõige hullemad osa oli süümepiin. Tunne, et olen lisaks endale ka paleogruppi alt vedanud. Ma olin saanud ju suure au kirjutada nii Ardi raamatus kui ka ajakirjas. Mul läks ju nii hästi ja ma olin kindel, et ei satu enam iial vanale õgimise teele. Tütar proovis mind ikka aegajalt korrale kutsuda, tuletades meelde, et ma olen ju „paleokas“. Hakkasin seepeale salaja sööma, et ta mind rahule jätaks. Milline enesepettus!

Oktoobri alguses lõi pea selgeks. Võtsin Ardiga ühendust ja küsisin uue raamatu kohta. Oli seal ju pikk artikkel minu kirjutatud ja ma tahtsin kuidagi jälle paleoga sina peale saada. Ma polnud ammu isegi Facebookis paleolehtedelgi käinud. Kui raamatu kätte sain, siis tundsin, et mul on nii häbi. Häbi, et olin eelkõige ennast alt vedanud. Samas tänu raamatule tuli ka uus jõud ja tahtmine tagasi. Lugesin otsast lõpuni raamatu läbi, vaatasin peeglist endale silma, vaatasin riidekapis oma väiksemat sorti riideid ja tundsin, kuidas kõik mõtted hakkasid tagasi paleo suunas liikuma. Aga must südametunnistus piinas ikka julmalt. Ma tahtsin selle hingelt ära saada ja tegin paleo jutunurka ausa sissekande oma siseheitlusest. Pärast oli kohe hea kerge olla ja tundsin, et nüüd võin jälle puhta lehena otsast alustada.

Minu eriline kiitus ja lugupidamine läheb jutunurgas Rainale. Ta on algusest saati mind oma kommentaaridega väga innustanud ja saanud mulle kuidagi väga omaseks. Olgugi, et päriselus ma teda ei tunne. Aga Raina viimased kommentaarid olid kindlasti need, mis koputasid vägagi mu südamele ja panid mõistma, et inimesed on toredad ja elavad teiste edule kaasa, mitte ei hakka materdama ja nõrkust mõnitama.

Otsisin välja ka ajakirja „Tiiu“ ja julgesin üle pika aja jälle oma loo läbi lugeda. See „tüdruk“ seal pildil oli tunduvalt ilusam kui see, kes mulle praegu peeglist otsa vaatas. Ees ootab jälle hulk tööd endaga.

Loo moraal siis selline: me kõik eksime, kahetseme, eksime jälle ja hakkame jälle otsast peale. Hea on olla terve või vähemalt enamvähem terve. Hea on olla ilus või vähemalt enamvähem ilus. Nägin nüüd enda peal ära, et paleoga oli mu tervis väga hea. Niipea kui leiva ja saia järele haarasin, läks kõik allamäge ja vanad tervisehädad lõid välja. Hea, et sain ennast kätte võetud!“

Kas sa paleo uudiskirjaga juba oled liitunud?

Tahad teada kui oleme midagi huvitavat kirjutanud?

Imelihtne – liitu Paleo uudiskirjaga. Saadan ainult asjalikku infot ja usaldust ei kuritarvita.

Sips ja valmis.

Hurraa! Oledki liitunud. Palun lisa oma postkastis uudiskiri@paleo.ee usaldusväärsete saatjate hulka, muidu võib mõni kiri rämpsposti kausta end peita.

Share This