Ardi lugu

Olgu kohe algutuseks öeldud, et ma ei ole teadlane ja mul ei ole meditsiini või toitumisega seotud haridust. Olen täitsa tavaline tegelane, keda tervis ja toitumine on pikka aega huvitanud.

Minu eesmärgiks on kutsuda sind kaasa paleo teekonnale. Ja kuigi paleo elustiili asemel öeldakse tihti paleo dieet, siis minu jaoks on oluline just tervis, hea enesetunne ja aktiivne elu. Kaalulangus, mida minagi olen nautinud, on sellele kõigele meeldiv boonus.

Minu lugu

Ardi RavalepikEt kõik ausalt ära rääkida, pean paratamatult alustama sellest, et ma olen enam-vähem kogu oma elu tervisega hädas olnud. Päris noorelt kimbutas mind astma, kooli ajal oli mul tihti kehalisest kasvatusest vabastus, lisaks juhtusin paar korda aastas ikka bronhidega haiglas passida. Võib-olla polegi see kuigi eriline lapsepõlv.

Küll aga on tundsin ma end negatiivses mõttes erilisena, kui keskkooli alguses psoriaas mind üles leidis. Kehvematel aegadel võis kuni 50% mu nahapinnast olla ketendav ja punane. Ainus lohutus oli, et nägu ja käelabad püsisid puhtana, seega pikad püksid, pikad käised lubasid mul maailma eest oma õnnetust varjata. Ma häbenesin ja vihkasin oma keha. Ükski rohi ei mõjunud; aastad möödusid, aga psoriaas jäi. Olin maailma peale vihane, sotsiaalselt ebakindel ja hoidsin igasugusest spordist eemale, sest kartsin trennijärgset riietusruumi, sest keegi võiks mind särgita näha. Matsin oma aja ja energia raamatutesse.

Ülikooli kõrvalt istuval tööl käies lisandusid kilod, märkamatult oli neid ühel hetkel kogunenud 90. Selleks ajaks olin saanud uue diagnoosi – kõrgvererõhutõbi. Tablettideta oli minu jaoks norm 190/145. See oli hetk, mil tundsin, et nüüd aitab, midagi peab muutuma. Hetke ajel läksin kaalujälgijatesse, kaotasin 9 kuuga 20 kilo, tundsin end kui uus inimene. Või noh, uuem – nii psoriaas kui kõrge vererõhk püsisid muutumatuna. Ma püsisin oma 5 aastat 70 kilo juures ja uskusin oma tervise olevat täpselt nii hea, kui minu situatsioonis võimalik. Haarasin selle endale tõestamiseks korra isegi Aasta Meeskaalujälgija tiitli.

Siis aga tervis pöördus. Mu psoriaas halvenes ja muutus artriitiliseks. Eluisu võtvad seljavalud ja puudutamise peale silme ees tähti sähvivad sõrme- ja varbaotsad. Kõige hullem oli tulevikuperspektiiv – arst ennustas, et kümnekonna aasta pärast ei liigu mu väikesed liigesed enam (st. sõrmed ja varbad) ja ühel hetkel võiks ka ratastool abivahendina ära kuluda. Mida sellise väljavaatega peale hakata.

Mu elu näis läbi olevat. Jälgisin oma enda igapäeva võõra pilguga, aeg voolas mööda, minust mööda, mul oli ükstapuha – voolaku! Antidepressandid tõid mu reaalsusesse tagasi. Ma pidin midagi tegema. See „midagi“ oli kolimine Hispaaniasse. Soe kliima, päike – see kõik pidi psoriaasile hea olema. Tutkit brat. Pool aastat hiljem kolisin Eestisse tagasi. Tervis püsis näruse, kuid stabiilsena; uued ravimid hoidsid valud kontrolli all.

Liigun ajas edasi. Aasta on 2010, ma elan Londonis ja leian psoriaasi kohta internetist infot otsides paleo dieedi. See on „minu lugu“ ühelt sportlaselt, kes oma uskumatu ja imelise paranemise kõrval tunnistab, et oli paleo dieeti juba varem tahtnud alustada, aga ei olnud varem suutnud vaimu ette valmistada jahust loobumiseks; seekord aga olla ta sisimas lõpuks ometi valmis. Ma arvan, et see kõrvalmärkus oli põhjuseks, miks ma toona paleo teema sinnapaika jätsin. Kuhugi kuklasse jäi see aga tiksuma.

Järgmine kord leian paleo dieedi alles 2012 aasta alguses. Küllap on mu vaim seekord valmis, sest nüüd surun hambad kokku, viskan ära kõik kodus olevad paleo-kõlbmatud toiduained ja, justkui punktiks oma eelnevale elule, söön veel viimast korda pitsat. Kolme päeva pärast lakkab selg valutamast, energiat on rohkem, mu uni on parem ja üleüldine enesetunne on suurepärane. Kolm nädalat hiljem on mu nahk puhas – psoriaas on kadunud, mineviku kajana kumavad läbi vaid punakad laigud; nende kadumine võtab veel paar kuud. Selleks ajaks on ka mu vererõhk peaaegu normis. Esimese 10 nädalaga kaob mõne viimase aastaga tagasi hiilinud 10 lisakilo, kuigi see polnud üldse eesmärgiks. Lihtsalt juhtus. Ma tahaks üle katuste seda maailmale hõigata. Üle 17 aasta, esimest korda puhta nahaga! Ma olen uuesti sündinud.

Minu uus elu

Oodatud-kardetud ekstreemsust ja isutamist ei tulnudki. Minu jaoks on paleo järgimine olnud imelihtne. Ma ei osta ebatervislikke asju, järelikult ma ka ei saa neid süüa. On ju imelihtne. Varun alati midagi magusat koju, lemmikuks on granaatõun – seda on hea nokkida, võtab aega ja hoiab mõtted magusast eemal. Kuna paleo toit on toitainetihe, siis saavad raku tasandil organismi vajadused täidetud, rääkimata kõhust. Kaasaegne jahu-, suhkru- ja keemiarikas toit täidab küll kõhtu, kuid jätab rakud nälga, mistõttu tekivadki isud.

Söön päris toitu, väldin tervist kahjustavaid toite ja toidulaadseid valmistooteid. Kaloreid ei loe, kuulan oma keha ja söön näljatunde järgi. Vahel tarbin seltskondlikult alkoholi, ei löö risti ette. Minu pea ainus reegel mitte paleo toitudega ongi, et kui ma otsustan millegi ebatervisliku kasuks, siis ma naudin seda. Niisama tühja pärast oma dieeti ei riku.

Esimesena märkasid muutusi minu kolleegid, tehti komplimente ja uuriti, et mismoodi? Minu vastus – ma väldin jahu. Kolleegide küsimused muutusid aegamööda detailsemaks, niisamuti minu vastused. Kolleegid, kes asusid samuti paleo dieeti järgima, said õige pea edu kuulutada, kel kadusid põlvevalud, kel akne või puhitused. Sain innustust innustades teisi.

Ühel päeval küsis üks minu lähedane vähihaige minult toitumisnõu ja, plaksti, minu peas kumas selgushetk – mul on moraalne kohus paleo sõnumit levitada. Kuna eestikeelses infoväljas oli paleo pea tundmatu, mina aga olin tolleks hetkeks kuulanud paleo teemadel sadu tunde podcast’e, lugenud läbi kümmekond raamatut; otsustasin, et kõlban isehakanud eksperdiks küll.

Mõni nädal hiljem sündiski paleo.ee veebileht.

Suunasin siia oma tuttavaid ja lähedasi, sain kõikjalt positiivset tagasisidet, peavalud, menstruatsioonikrambid, akne, liialt kõrge veresuhkur – kõik taandus. Ja loomulikult kaotati kaalu ja vähendati mõõte.

Share This