Täna oli siis taaskord see päev, kus ma sirutasin oma pisikesed sõrmed energiajoogi suunas välja. Ma teadsin, et teen teen sellega oma tervisele kahju. Ma teadsin, et see pole paleo. Aga ikkagi tahtsin.
Ma olen 80/20 paleo, seega mis see üks purk kummikommimahla mulle ikka teeb, eksole. Patustamine on vahel OK, peaasi, et see seda väärt oleks; peaasi, et ma seda patustamist naudiksin. Ma ise annan seda nõu teistele ja ma ise elan oma sõnade järgi.
Täna aga ei tundu see üldse õige. Aga miks? Ja järsku sain ma aru, mis valesti on.
Ma ju tegelikult, päriselt, ei naudi seda. Ma nimetan seda küll patustamiseks, aga rikun omaenese patustamise reeglit, et kui juba patustada, siis millegagi, mida ma tõepoolest naudin.
See pole mulle paleo mõttes patustamine, see on libastumine. See on samm paleo reelt maha kukkumise suunas. On see sõltuvus, on see harjumus, on see mõne toitaine puudusest tingitud isutamine, on see eile nähtud energiajoogi reklaam või midagi hoopis muud.
Ma ei vaja ju seda energiajooki. Isegi, kui selle maitse mind vahel meelitab, ei ole mul “vaja” tervet purki ära juua. Miks ma seda endale teen? Miks?
Ja sääraste mõtetega vaatasin ma purki oma käes. Kork oli juba lahti. Tõmbasin pika sõõmu karamellilõhna, ohkasin ja valasin purgi tänavaserva tühjaks. Kui ma patustada tahan, siis parem valin juba midagi paremat.
Kuidas sinuga on? Kui tihti sa patustad ja kui tihti sa libastud?
