Igal loomal, sealhulgas inimloomal, on evolutsiooni käigus kujunenud oma “ideaalne dieet”. Olgu selleks siis part, hunt või kaelkirjak.
Erinevalt loomadest puuduvad meil aga instinktid, mis juhiksid meid söögipoolise valikul. Või noh, instinktid iseenesest on ju olemas, aga meil puudub oskus või harjumus neid kuulata.
Erinevusi loomadega on meil teisigi. Näiteks rohusööjatel on kõhus erilised „kambrid“, mis suudavad seedida rohtu ja rohuseemneid. Seevastu meie magu kasutab vesinikkloriidi, mis on ideaalne valkude, aga mitte tärklise seedimiseks.
Seemned – näiteks riis, mais ja nisu – on tärkliselised seemned ning vajavad seedimiseks teistsuguseid ensüüme.
Enne põllumajandusrevolutsiooni umbes kümne tuhande aasta eest polnud seemned kuigi tähtis osa meie dieedis. Peale seda, kui õppisime teravilja ise kasvatama ja nii mõnegi looma ära söömise asemel hakkasime neid lüpsma, hakkas inimlooma pikkus kahanema, nende luud ja hambad muutusid nõrgemaks ning tekkis terve rida „uusi“ kroonilisi haiguseid.
Mis siis nende täisteraseemnetega on?
Kõik seemned omavad mingil kujul kaitsemehhanisme, mille ülesandeks on takistada muudel loomadel neid söömast. Nii säilib võimalus idanema minna ning seeläbi uueks taimeks kasvada. Levinuimaid kaitsemehhanismid on anti-toiteained, mis parimal juhul teevad seemnetest toitainete kättesaamise raskemaks ja halvimal juhul on meile mürgised. Jäägu need söömiseks taimetoidulistele loomadele, kes on neid söönud aegade algusest peale ning mürkidega juba kohanenud.
Nisu sisaldab gluteeni, mis on pea kõigile meist seedimist ärritava mõjuga. Töötlemise käigus satub nisu puru ka rukki, odra ja kaera sisse ning tihti segatakse neid teravilju nisuga. Uued “hübriidnisud” on tahtlikult aretatud nende eelkäijatest veelgi gluteenirikkamaks.
Selline nisu on veel raskemini seeditav ning põhjustab organismis tugevamat reaktsiooni, nagu allergiad ning autoimmuunsüsteemi probleemid, mille all kannatavad tänapäeval paljud täiskasvanud, aga ka lapsed.
