Tead ju küll. Joo rohkem vett, joo vähem. Söö muna, ära söö. Väldi piima, piimata sured. Me oleme küllastuseni ümbritsetud pidevast tervisenõuannete mürast. Eriti hull on see ajakirjades, kus paari leheküljelise vahega võivad ilmuda 180 kraadi vastupidised soovitused.
Precision Nutrition, mis pakub üht teaduspõhisemat lähenemist tervisenõustamisele, on kokku pannud väikse ülevaate, miks ikkagi toitumissoovitused nii segadusse ajavad on.
1. Toitumisalane teadustöö on alles lapsekingades
Ühe valdkonna teaduslik selgeks saamine ja läbi töötamine on väga pikk protsess, mille käigus tehakse palju vigu. Väga palju vigu.
Kui me võrdleme toitumist teadusvaldkonnana näiteks keemiaga, siis keemiaalane teadustöö sai alguse umbes 3200 aastat tagasi. Toitumise ja toitainete osas aga tegime esimesi teaduslikke samme alles 150 aastat tagasi.
2. Enamus teadusuuringutest on rahastatud haiguste ravimiseks, mitte ennetustegevuseks
Teadustöö on kallis ja raha jagatakse enamasti sinna, kus probleemid on kõige suuremad või kõige nähtavamad. Seetõttu ongi riiklikele otsustajatele loogilisem tegeleda pigem tagajärgedega (“Mida teha selle epideemia lõpetamiseks?”) kui ennetustegevusega (“Kuidas vältida ülekaalu?”). Mis toobki meid järgmise punkti juurde.
3. Toitumisalased uuringud on pahatihti tellitud erinevate huvigruppide poolt
Kuna riiklikud prioriteedid on eelmises punktis juba paigas, siis kasutavad seda ära erinevad firmad rahastades uurimusi, mis kipuvad leidma (ja avaldama) just neile firmadele meelepäraseid tulemusi.
Karastusjookide ja kommitööstuse toetatud teaduslikud uuringud kipuvad järeldama, et suhkur ei suurenda kaalu. Uuringud, milles aga rahastuslikku huvide konflikti pole, leiavad enamasti vastupidise järelduse. See ei tähenda tingimata, et toidutööstuse abil tehtud teadustöö tulemused ei oleks tõepärased. Pigem on tellijal rohkem võimalusi mõjutada uurimuse läbiviimise metoodikat, see aga suurendab tõenäosust kallutatud järeldusteks.
4. Toitainete koosmõju teeb nende mõju uurimise keeruliseks
Isegi kõige parema metoodikaga läbiviidud uuringud on hädas konkreetsete toitainemõjude isoleerimisega kõigist muudest võimalikest faktoritest. Teisisõnu, on raske väita kaljukindlalt, et kellegi kaalulangus tuli just sellerisupi imelisest mõjust ja mitte hoopis näiteks uuritava stressitasemest, geneetikast, vanusest, soolestiku mikrofloorast, varasematest dieetidest, soost, kroonilisest haigusest või hoopis millestki muust.
Seejuures võib uurimusest osavõtt ise olla üks järeldusi mõjutav faktor. Näiteks võrreldi kahte gruppi inimesi, kellest ühed sõid ja teised ei söönud igapäevaselt hommikusööki. Sööjatel paluti kuu aega hommikuti mitte süüa ja mittesööjatel süüa. Mõlemad grupid kaotasid kaalu – selle põhjustas (ilmselt) tõik, et mõlemad grupid muutsid oma toitumisharjumusi, mitte aga konkreetne hommikusöök ise.
5. Enamus toitumisuuringuid on empiirilised ehk kogemuslikud
Empiirilised andmekogumismeetodid on näiteks vaatlus, intervjuu ja küsimustike kasutamine. Sellega on mitu probleemi. Inimesed on ääretult ebausaldusväärsed, kui nad peavad meenutama, mida nad sõid. Teeme proovi – vasta kähku, mida sa sõid üle-eelmisel teisipäeval õhtusöögiks? Novot.
Üks legendaarne empiiriline uuring näiteks lahterdas küsimustiku ülesehituse tõttu pitsa lihatoiduks ja siis järeldati, et liha on tervisele kahjulik. Empiiriliste uurimustega saame palju kummalisi ja jaburaid korralatsioone. Oled ehk sattunud graafikule, mis leidis, et ujumisbasseinidesse uppumine Ameerikas on korrelatsioonis Nicolas Cage’i filmides üles astumiste arvuga aasta kohta. Jaburaid näiteid on küll ja küll.
Ajalehest järjekordset totrus lugev tavainimene aga ei mõtle, et korrelatsioon pole veel põhjus. Kas punane liha põhjsutab südamehaigusi ja vähki? Või kipuvad krooniliste haigustega inimesed rohkem punast liha sööma? Empiiriline uuring ei saa sellele küsimusele vastata.
6. Mõõdetavad ühikud ei ole võrdsed
Näiteks küsimusele “Kui palju kaloreid peaksin ma sööma?” on keeruline vastata, sest:
– Toidupakenditel kirjas olev kaloraaž võib olla 50% mööda tegelikust;
– Me ei omasta kogu energiat, mida sisse sööme. Me ei tea, kui palju sina ja mina täpselt omastame, sest kõigi meie seedimised on unikaalsed;
– Füüsilise koormusega saavutatud kalorite põletamise arvutused ei ole usaldusväärsed;
– Sinu isiklik toitumisajalugu ja keha ülesehitus mõjutavad, kui palju energiat sa tegelikult päevas vajad.
7. Elustiili mõju tervisele ei tajuta kohe
Toitumise ja elustiili mõjud tervisele on enamasti viivitusega ja pikaajalised. Et teaduspõhiselt midagi kindlalt toitumissoovitusena väita, tuleb isoleerida välised mõjud. Näiteks kui tahetakse vastust küsimusele, kas punane liha põhjsutab vähki, peaksime sulgema uurimusest osavõtjad hermeetilistesse ainevahetuskambritesse (st. kontrollima nii sööki-jooki, kui analüüsima väljaheiteid) ja toitma neid erinevate koguste punase lihaga 30 aastat. Kes küll sellisest uurimusest osa tahaks võtta?
8. Kas hea teadustöö järeledus ei pruugi sinule kohalduda
Isegi, kui me oleksime leidnud osalejaid tollesse 30 aastasesse uuringusse, ei saaks me kindlalt väita järelduste kehtivust teiste inimeste puhul.
Esiteks ei peegelda uurimustes osalejate valim peaaegu kunagi üldpopulatsiooni, sest pigem satuvad uuringutesse kas noored ja terved (neil on keskmisest rohkem aega osalemise), mehed (neid on naistest lihtsam uurida hormonaalse ennustatavuse tõttu), haiged (nende peal saab katsetada ravimeetodeid), sportlikud inimesed (nad jaksavad füüsilisi katseid korraga kauem kaasa teha) või mitte inimesed (hiired-rotid-jänesed on kergesti kontrollitavad ja neid on kuluefektiivne kiusata).
Teiseks üldistatakse uuringute tulemused kujutletava keskmise inimese peale, keda reeglina tegelikus elus ei eksisteeri. Vahel taanduvad ka positiivsed ja negatiivsed mõjud neutraalseks. Näiteks kui mõnel inimesel paneb kohv ainevahetuse kiiremini käima ja mõnel aeglasemalt, siis Harju keskmiseks võib järeldada, et olulist mõju kohvil pole. See aga pole korrektne.
9. Uurimuste läbiviimine on keeruline, aga nendest teavitamine on veel keerulisem
Tavainimeseni jõuavad terviseteated enamasti meedia vahendusel. Ajakirjanikud aga pole enamasti teadustaustaga. See tähendab, et nad võivad jõuda valedele järeldustele, liialdada ja üldistada üksikute uurimuste tulemusi ning olla hädas nö suure pildid tajumisega. Üksikud uurimused on küll huvitavad, aga tihtipeale ebaolulised. Liivatera rannas.
Suured ja asjalikud teadustulemused on aga meedia jaoks tihtipeale liiga igavad.
