Mulle kirjutas hiljuti üks ökopoe töötaja, kes tundis huvi palmiõli vastu. Et kas ikka on tervislik?
Palmiõli kohta on liikvel väga vastakaid arvamusi – ühed pabevad seda samaväärseks kookosõliga, teised jällegi nimetavad teda seedumatuks olluseks, mida toiduainetetööstus kasutab toodangu odavamaks tegemiseks.
Täitsa tõsi, palmiõliga on tõepoolest palju segadust. Vaatame siis lähemalt.
Kõik palmiõlid ei ole vennad
Peaasjalikult seetõttu, et palmiõli nime all müüakse üsna erinevad tooteid.
Kõige suurem vahetegemine on palmiõli ja palmituumaõli vahel. Selle viimase nimetus on palm-kernel-oil, mistõttu see võiks ehk olla ka palmivilja kivi õli või midagi veel kohmakamat. Ma ei ole eesti keeles kohanud kuigi ilusat nimetust – otsetõlke “palmiseemneõli” peale naerdi mind kodus välja 🙂
Palmiõli (vahel ka nimetusega “punane palmiõli”) saadakse enamasti aafrika õlipalmi (elaeis guineensis) punaka viljaliha massist , vähem ka ameerika õlipami (elaeis oleifera) viljalihast. Palmiõlil spetsiifiline punakas värvus, mis tuleneb palmi viljaliha beta-karoteeni rikkusest. Palmituumaõlil sellist punakat värvus pole, sest palmivilja seemne ei sisalda beta-karoteeni.
100 kg palmivilja hulgast õnnestub keskmiselt saada 22 kg palmiõli ja vaid 1,6 kg palmituumaõli.
Nüüd kui me võrdleme palmiõlid, palmiseemneõli ja kookosõli koostist, siis palmituumaõli on üsna sarnane kookosõlile.
Palmiõli, mis on saadud viljalihast, on aga täiesti teine maailm.
(kliki pildil, et suuremalt näha)
Pilt on üsna erinev ka rasvhappete liigitust vaadates.
(kliki pildil, et suuremalt näha)
Palmiõli
Kuna palmiõlid (lisaks kookosõlile) on ühed vähesed kõrget temperatuuri taluvad õlid, siis palmiõli odavus maailmaturul on teinud selle tõepoolest populaarseks aseaineks muudele ebastabiilsematele õlidele.
Arvatavasti üks peamisi põhjuseid palmiõli populaarsusele on reeglite muutus toodete sildistamisel, täpsemalt siis trans-rasvade ülestähendamise kohustus.
Kui juba palmiõli osta (kui võimalik, vali siiski pigem palmituumaõli), siis eelista pigem punast virgin palmiõli, mis on suurepärane E-vitamiini allikas. Ja eelista Aafrika päritolu Aasiale, sest Aasia päritolu palmiõli tootmine on sealsele keskkonnale meeletult laastav.
Paraku punakas palmiõli, mis tihtipeale on hüdrogeenitud, ei ole tervislik alternatiiv taimeõlidele. Hüdrogeenitud tähendab, et küllastumata rasvhapped on muudetud küllastunuks. Paha-paha.
Samuti tehaks palmiõliga muid trikke. Tihtipeale võetakse ette rafineerimine, mille käigus kaob nii punakas värv, kui spetsiifiline lõhn.
Palmiõli lõhutakse kristalliseerumise ja eraldamise teel tahkeks ja vedelaks, järgneb rida töötlemist, kuumutamist ja filtreerimist, mille käigus vahesaadust kurnatakse ja pleegitatakse. Lõpuakordiks on füüsiline rafineerimine, mis eemaldab viimsegi lõhna ja värvuse. Tulemuseks on midagi, mis ei ole mõeldud kasutamiseks toidutööstuses.
Siltidelt võid leida nimetuse “rafineeritud pleegitatud desodoreeritud palmiõli” (refined bleached deodorized palm oil) või lühendi “RBDPO“.
Paraku suudetakse ka seda õli lisatöötluse tulemusel palmioleiiniks pöörata ja ikkagi toidutegemisse edasi suunata.
Palmituumaõli
Palmituumaõli on toatemperatuuril pooltahke ja sisaldab, nagu sa ülevalpool nägid, enam küllastunud rasvhappeid kui palmiõli ja on seega võrreldav pigem kookosõliga.
Oma kõrge suitsemispunkti tõttu kasutatakse seda laialdaselt toiduvalmistamises, palmituumaõli on stabiilse struktuuriga (loe: ei oksüdeeru kergesti) ja see säilib kauem kui teised taimsed õlid.
Palmituuma õli ei sisalda kolesterooli, nagu ei sisalda seda ka palmiõli. Erinevalt aga palmiõlist on palmituumaõlis rohkelt lauriinhapet, mis tõstab üldkolesterooli taset.
Ära ehmata! Lauriinhape suurendab kõrge tihedusega lipoproteiini (HDL) ehk “hea kolesterooli” taset, mis omakorda aterosklerootilist riski maandada.
Loodan, et oli abiks.
