Meie ainevahetussüsteemi peamine eesmärk on varustada organismi toimimiseks vajaliku „kütusega“.
Kuniks meil on piisavalt toitu, rahmeldab meie ainevahetussüsteem seda kõigi vajalike kohtade vahel jagada. Kui midagi üle jääb, siis see läheb sahvrisse.
Paraku on meie ühiskonnas toitu reeglina liiga palju. Ainevahetussüsteem peab hakkama saama koguste ja koostistega, milleks ta lihtsalt pole ette nähtud.
Suvalise meditsiinitudengi käest laenatud biokeemia käsiraamatust (näiteks sellisest) võid leida lõigu, mis on pühendatud nälgimise ajal toimuvale ainevahetusele. Seda pisut lähemalt vaadates võid märgata, et kõik tarkus nälgimise kohta on kohaldatav ka süsivesikuvaesele dieedile.
Hiljuti on avaldatud mõned kirjutised, mis ütlevadki selle otse välja: süsivesikute piiramine = nälgimise ainevahetus.
Samas on need vaid sama mündi kaks külge. Nimelt on süsivesikute piiramine omane enamustele püsti käivatele olenditele, tehes käsiraamatute autorite nimetatud nälgimise tegelikult normaalseks ainevahetuseks.
Süsivesikute piiramine ja nälgimine on niisiis sisuliselt sama asi. Vaatame seda siis nüüd lähemalt.
Nälgimine
Nälgimise (tuntud ka paastumise nime all) ajal on ainevahetuse prioriteet varustada glükoosiga aju ja teisi olulisi kudesid (punased verelibled, teatavad neerurakud, ja muud) , mis ilma glükoosita kohe kuidagi hakkama ei saaks. Täitsa loogiline, kas pole…
Sa oled koopainimene, kui kõht on tühi, siis pead suutma leida toitu – selleks vajad sa oma pead (aju), punaseid vereliblesid jms. Sa pead olema valvel ja kiire.
Ok, kui ma ei söö või oled süsivesikute vaesel dieedil, kust see glükoos siis tuleb?
Nälgides tuleb glükoos peaasjalikult vaid ühest kohast – selleks on keha valgureservuaar. Jah, sinu musklid.
Pisut võib tulla ka ladestunud rasvast, aga mitte otse rasvhapetest. Glükoosi saab küll muundada rasvaks, kuid see protsess tagurpidi ei toimi. Rasv ladustatakse glütserooli triestritena (triglütseriin), kolmele rasvhappe molekulile on end seltsiks haakinud üksik glütserooli molekul. Läks vist juba liiga tehniliseks. Igatahes, nälgiv inimene võib saada veidi glükoosi rasvarakkudest, aga see pole kaugeltki piisav.
Lõviosa peab siiski tulema musklitest, mis laguneb mitmeks aminohappeks, mis seejärel omakorda muundatakse maksa poolt glükoosiks (glükoosi muundamiseks on veel vähemtähtsaid allikaid, aga ma ei taha sind päris haigutama ajada).
Aga musklite laostamine on koopainimesele ohtlik – ta pidi ju ellujäämiseks olema võimeline küttima loomi. Seega musklite glükoosiks vähenemine ei ole just jätkusuutlik.
Ainevahetussüsteem
Ainevahetussüsteemil on seega kaks probleemi lahendada:
- Aju ja muud koed vajavad glükoosi, et praegu ellu jääda;
- Musklimass on vajalik, et ka homme ellu jääda.
Nälgimise algusfaasis ei tea ainevahetussüsteem, kas nälg kestab päeva, nädala või veelgi rohkem. Seega rüüstab ta muskleid, et oma suhkur kätte saada.
Keskmine inimene vajab umbes 200 grammi suhkrut päevas, et täita oma glükoosist sõltuvate kudede vajadused.
Esimesel päeval pole sest suurt miskit, aga me ei tahaks sellise tempoga pikalt jätkata. Kui oleks ometi viis, kuidas seda tempot vähendad ja samal ajal säilitada ka oma musklimass.
Ainevahetussüsteem on võimeline valke säästvalt vähendama glükoosist sõltuvate kudede suhkruvajadust.
Ketoonid
Maks kulutab energiat, et muundada valke glükoosiks. See energia tuleb rasvast.
Rasva lagundamisel vabaneva energiaga toidab maks glükoosi teket, aga samaaegselt toodab ta ka jumalikku kõrvalprodukti – ketoone.
Ketoonid on vees lahustuvad (seega ka veres) rasvad, mis on energiaallikaks paljudele kudedele, s.h. aju, musklid ja süda.
Ajule on ketoonid suhkru aseaineks. Ja kuigi ketoonid ei suuda suhkrut täielikult asendada, annavad nad tõsise panuse.
Vähendades keha vajadust suhkru järele, vajame vähem valku ja võimaldame lihasmassil (valgu reservuaaril) säilida palju kauem.
Ketoonid on eelistatud kütus südame jaoks, sest nad võimaldavad sel töötada ca 30% suurema tulemuslikkusega.
Rasv on täiuslik kütus.
Rasv varustab energiaga maksa, et muundada valku glükoosiks.
Kõlbmatu osa rasvast muundatakse ketoonideks, mis vähendab vajadust glükoosi järgi ja säästab musklimassi.
Kui nälgimise asemel järgida süsivesikute vaest dieeti, läheb olukord veel paremaks.
Valgud, mida sa sööd, muundatakse glükoosiks, mitte ei kasutata valke su musklitest.
Kui sa hoiad süsivesikute taseme piisavalt madalal, peab maks ikkagi pisut suhkrut tootma ja sina saavutad rasvapõletamise režiimi, mis samas säilitab su lihasmassi.
Ja see, mu sõbrad, ongi maailma parim dieet.
Kui madal on piisavalt madal?
Vaatame. Selleks, et ketoos sinu kehas kenasti tasasel tulel podiseks, hoiaks aju töös ja muud koed õnnelikud, on vaja umbes 120-130 grammi süsivesikuid.
Kui sa sellest aga veelgi vähem tarbid, ütleme näiteks vaid 60-70 grammi, peab su maks selle puuduva 60 grammi ise tootma.
Ja ketoos muudkui podiseb, taustal rasva sulatades.
Olles süsivesikute vaesel dieedil, saad sa maiustada ja nälgida samal ajal.
Kas pole mitte imeline.
