Tatar on teema, mille kohta ma saan väga palju küsimusi. Tatrast on tehtud palju kiidulaule ja seda just kaalulangetajate seas. Kas tatar on selle ära teeninud? Vaatame teemat natuke lähemalt ja siis teeme järeldusi.
Mida see tatar siis endast kujutab? Enamasti liigitatakse tatar gluteenivabaks teraviljaks. See ei ole korrektne. Tegemist ei ole teraviljaga. Tatar kuulub tegelikult ühte perekonda hoopis rabarberiga ning selle vilja nimetatakse pähkliks. Lisaks on tatar on tärkliserikkas ja üsna kõrge glükeemilise indeksiga.
Sarnaselt teraviljadega ei kuulu tatar paleo toidusedelisse, kuna sisaldab fütaate ja saponiine. Mis aga ei tähenda veel, et seda peaks paaniliselt vältima.
Selleks, et üks toit oleks ideaalselt paleo reeglitega kooskõlas, on vaja kolme kriteeriumit: ei ärrita seedimist, on toitainetihe ja toitainerikas. Kuigi tatar on võrratult toitainerikas, on tal probleeme seedimise ärritamise ja toitainetihedusega.
Tatra leotamisega saab vähendada fütaatide hulka ning kuumutamisega leevendada lektiinide mõju. See aitab seedimise ärritamist märgatavalt vähendada. Toitainetihedust aga ei võlu kuidagi juurde. Palju räägitakse tatrast kui supertoidust, sest tatar sisaldab erinevaid häid aineid (näiteks B-ja C-vitamiin). Paraku on need kogused väikesed.
Tatra valmistamine nõuab hulganisti eeltööd, et vähendada antitoitainete hulka. Samas see eeltöö vähendab ka heade ainete hulka.
Tatart võib võtta kui kasulikku täiteainet. Massi annab ja kõhtu täidab, aga rakke õnnelikuks ei tee. Pasta, piima ja burksi sööjatele on tatar kindlasti hea valik. Meie jaoks aga mitte piisavalt hea. Meie sihime kõrgemale.
Kui su eesmärgiks on kaalulangus, siis pigem ära tarbi. Ja kui tarbid, siis mitte sellepärast, et kuskilt lugesid, et see olla kasulik. Kui sulle tatar maitseb, siis nii ütlegi ja naudi.
Sõltuvalt sinu olukorrast ja eesmärkidest võib see siis patustamine olla, aga ei pruugi.
