Võttis aega, mis ta võttis,aga asja sai. 1 aasta paleo stiilis elu täitub novembriga.
Ise ka ei usu, aga nii see on. Minusugune leivafänn, kes siiamaani seisab vahel leivalettide juures ja nuusutab leiva lõhna. Ja mis seal salata, vahel olen ka patustanud ja ostnud mingi koorik- või seemneleiva ja selle lihtsalt „paljalt“ ära söönud. Seda siiski rohkem esimestel kuudel.
Miks ma aga üldse alustasin paleoga?
Kannatasin juba 8-9 aastat liigesepõletike käes. Need ägenesid kevadel, aga natukese haaval andsid ennast kogu aeg tunda. Küll randmed, küünarliigesed ja lisaks veel põlved. Lisaks tõusis kehakaal viimase 8 aastaga 10-12 kilo, mis omakorda põhjustas kõrgvererõhktõve. Üks häda teise otsas – ise sipled seal sees ja ei saa arugi, mis sinuga õieti toimub.
Eelmise aasta augustis käisid minu poeg ja minia Norra matkal ja vaadates pärast nende toredaid reisipilte, nägin ka pilti ühest reisikaaslannast, kes oli pehmelt öeldes … noh paks. Kaks kuud hiljem ilmusid aga sellest naisterahvast Facebooki pildid ja minia ahmis õhku – mis küll temaga juhtunud on, niivõrd muutunud! Siis saimegi teada, et on olemas selline toitumisstiil nagu paleo.
Guugeldades leidsin Ardi Ravalepiku eestikeelse saidi paleost. Olen varemalt ka proovinud kõiksugu dieete, igal aastal enne lihavõtteid paastunud, aga nüüd selgus, et see oli kõik puha vale, sest kui liha ja mune süüa ei tohtinud, siis seda rohkem sõin teravilja.
Lühidalt, selle aasta kevadel ei valutanud mul enam ükski liiges. Kui varem kaalusin 75 kg, siis nüüd kaalun 63. Ja vererõhk on ka enam-vähem normis.
Ma ei pea sööma mulle vastikuid asju (nagu paljud dieedid ette näevad), vaid söön tõepoolest seda, mis mulle meeldib – lihtsalt ei söö teraviljatooteid, piimatooteid ja kaunvilju.
Lorita Killing
